1 / 24

Metaboolsed häired kroonilise neerupuudulikkuse puhul.

Metaboolsed häired kroonilise neerupuudulikkuse puhul. Arko Lepik Stom III 1.rühm. Neerupuudulikkus on seotud ülekaaluga, suremusega ja kardiovaskulaarsüsteemi haigustega, psühholoogiliste ja metaboolsete häiretega.

ezra-wynn
Download Presentation

Metaboolsed häired kroonilise neerupuudulikkuse puhul.

An Image/Link below is provided (as is) to download presentation Download Policy: Content on the Website is provided to you AS IS for your information and personal use and may not be sold / licensed / shared on other websites without getting consent from its author. Content is provided to you AS IS for your information and personal use only. Download presentation by click this link. While downloading, if for some reason you are not able to download a presentation, the publisher may have deleted the file from their server. During download, if you can't get a presentation, the file might be deleted by the publisher.

E N D

Presentation Transcript


  1. Metaboolsed häired kroonilise neerupuudulikkuse puhul. Arko Lepik Stom III 1.rühm

  2. Neerupuudulikkus on seotud ülekaaluga, suremusega ja kardiovaskulaarsüsteemi haigustega, psühholoogiliste ja metaboolsete häiretega. • Neerupuudulikkuse arengus ja patogeneesis võivad mängida võtmerolli kindlad hormonaalsed, põletiku ning metaboolsed faktorid.

  3. Kroonilise neerupuudulikkuse patogeneesis on väga palju faktoreid, mis mõjutavad organismi otseselt kui ka üksteist. • Põletiku tsütokiinid, maksa akuutse faasi valgud, RAAS süsteem, hüpovitaminoosid, tuumornekroosisfaktor, IGF-1 telg, adipotsütokiinid jpt.

  4. Objektiivselt neerude töö hindamine kujutab endast glomerulaarfiltratsiooni (GFR) mõõtmist. • Tulemuste tõlgendamiseks on loodud tabel:

  5. Reeglina kaasneb neerupuudulikkusega lihasmassi kadu, mis on otseselt seotud atsidoosi, insuliin-IGF-1 anaboolse signaaltelje inhibitsiooniga ja proteolüütiliste süsteemide aktivatsiooniga. • Generaliseeritud vastus on arvatavasti seotud põletiku tsütokiinidega. • Hiljuti avastati adipotsütokiinide-leptiini ja adiponektiini ning ghreliini tihe seotus metaboolsete häiretega.

  6. Anoreksia-kahheksia Normaalselt mõjub leptiin söögiisu pärssivalt, samas kui ghreliin stimuleerivalt. Tavalistes oludes toodavad hüpotaalamuse tsentraalsed neuronid melanokortiine (POMC), mida aktiveerib leptiin ja omab sedasi anorektilist ja kataboolset toimet. Neuropeptiid Y (NPY) ja aguuti-seotud (AgRP) ekspressiooni neuronid, mida aktiveerib ghreliin, omavad vastupidist efekti. Anoreksia-kahheksia sündroomi puhul on hüpotaalamuse vastus perifeersetesse signaalidesse, nagu ghreliini ja leptiini tase düsfunktsionaalne. Esineb pidev anorektilise POMC/CART neuronaalse süsteemi aktivatsioon ja NPY/AgRP inhibitsioon.

  7. Anoreksia kahheksia • Anoreksia-kahheksia sündroomi arvatakse olevat põhimõtteliselt seotud pürogeensete tsütokiinide perifeersete toimetega skeletilihaste proteiinikäibele ning tsentraalsete toimetega hüpotaalamuse neuronitele, mis mõjutavad isu. • Täpsemalt arvatakse, et tsütokiinidega kaasnevad NFkB raja ülesregulatsioon ja ubikvitiini proteasoomi proteiini degradatsiooni süsteemi aktivatsioon. • Lisaks esinevad insuliini/ IGF-1 resistentsus ja glükokortikoidide ülesregulatsioon võivad veelgi süvendada proteiinide degratatsiooni ja inhibeerida nende sünteesi

  8. Faktorid • Olenemata põhjustajast väljendub patsientidel kataboolsete protsesside ülekaal. • Sõltuvalt häiritud faktorist tuleb valida ravi.

  9. GH-IGF-1 telg • GH ja IGF-1 on võimsad neeru kasvu, struktuuri ja funktsiooni mõjurid. • Luu-ja lihaskoes võib nende puudumine süvendada ja kiirendada kahheksia tüüpi fenomeni. • Krooniline stress, vähenenud toitumine, ureemia, atsidoos, pürogeensed tsütokiinid võtavad osa GH-IGF-1 telje töö häirimisest.

  10. RAAS ja angiotensiin II • RAAS mängib tähtsat rolli vererõhu ja kehavedelike homöostaasi kontrollis. • ANG II on põhiline efektorpeptiid. Ta omab hüpersensitiivseid omadusi ja on osaline südame ja neerude koe ümber vaskulariseerimisel. • ANG II seostatakse vasokonstriktsiooni, naatriumi reabsorptsiooni ja kasvu stimulatsiooniga. • Lisaks toetab ANG II aterogeneesi, suurendades oksüdatiivset stressi ja ekspresseerides põletiku geene NF-kB raja kaudu.

  11. ANG II indutseerib insuliini resistentsust aktiveerides türosiini fosfataase, mis viivad INS retseptori defosforülatsioonile. • Aldosteroon, mis tekib vastuseks ANG II, on osaline redoks-tundlike kinaaside aktivatsioonil. • Teatakse, et need kinaasid fosforüleerivad ja inaktiveerivad retseptor molekule nagu IRS-1. • 2005 aasta uuringust selgus, et ANG II indutseerib skeletilihase massi kulutust, põhjustades IGF-1 telje allaregulatsiooni.

  12. Adipotsütokiinid • Rasvkude sekreteerib suurel hulgal peptiide- leptiin, adiponektiin, resistiin, TNF-α. • Lisaks RAAS`i komponente- ANG, ACE jt. • Uuringud näitavad, et esineb positiivne korrelatsioon suurenenud rasvkoe massi ja süsteemsete pürogeensete markerite vahel. • Ometi käivad siiani vaidlused düsfunktsionaalse rasvkoe täpsest rollist KNP kujunemises.

  13. Leptiin • Leptiini tase on tõusnud rasvumise ja energia deponeerimise puhul. • Ta signaliseerib tsentraalselt energiat kulutama. • Arvatakse, et rasvumise puhul esineb peale insuliini resistentsuse ka tsentraalne leptiini resistentsus. • Krooniliste neeruhaiguste puhul on haiguspilt keerulisem, sest üheks põhjustajaks võib olla rasvumine.

  14. Sellega kaasneb suurenenud leptiini tase ja ka leptiini resistentsus. • Krooniliste neeruhaiguste süvenemisel on täheldatud hüperleptineemiat neerude töö häirumise tõttu. • See omakorda on seotud põletiku ning kehamassi kaoga. • Selline ebanormaalne vastus võib mängida rolli erinevate haiguste patogeneesi, eriti anoreksia ja üldise metaboolse düsfunktsiooni arengus.

  15. Ghreliin • Ghreliin on peamine nälga tekitav hormoon. • Erinevatest uuringutest on leitud, et ghreliini tase on tõusnud kataboolsete ja kulutushäirete korral. • Siiski ghreliini tõusnud tasemete üle peetakse veel disskussioone. • Põhiline põhjus selleks on see, et ghreliinil esineb kaks põhivormi- atsüül-ghreliin ja des-atsüül-ghreliin. • Des-atsüül-ghreliin hoopis stimuleerib anoreksia arengut. • Uuringutest on selgunud, et ghreliinil on lühiajaliselt positiivne efekt isule, kuid pikaajalised katsed on tegemata.

  16. Vitamiin D • Kroonilise neerupuudulikkuse korral on vitamiin D tase reeglina langenud proportsioonis neerude funktsiooni langusega. • Vähenenud aktiivse D vitamiini taseme langus võib viia häireteni Ca ja P ainevahetuses, luukoe metabolismis ning potentsiaalselt tekitada hüperparatüreoidismi. • See omakorda suurendab luumurdude riski. • Potentsiaalsed kahjustuse mehhanismid võivad olla seotud Ca ja P metabolismi, RAAS süsteemi häirumisega jm.

  17. Glükokortikoidid • GK suurendavad insuliini resistentsust, proteiinide katabolismi, glükoneogeneesi ning reguleerivad anaboolsed radu alla. • GK võivad stimuleerida hüpertensiooni teket toimega neeru ja endoteeli rakkudele. • Nad suurendavad ANG produktsiooni ning kaasnevalt tõuseb RAAS aktivatsioon. • Täpne mehhanism on teadmata, kuid arvatakse, et krooniline hüperkortisoleemia võib mängida rolli neerude patogeneesis.

  18. Ülevaade • In vivo on raske patogeneesi seostada otseselt või kaudselt vaid ühe kindla faktoriga. Reeglina on põhjused omavahel seotud. • Krooniliste neeruhaiguste puhul muutub GH-IGF-1 telg häirituks. Tekib suhteline GH resistentsus ning langus. • IGF-1 langust võib seostada nii GH resistentsuse kui üldise vaegtoitumisega. • GH-IGF-1 omab efekte aminohapete transpordile, proteiinide sünteesile ja proteolüüsi supressioonile.

  19. Võib esineda RAAS hüperaktivatsioon, mis võib olla seotud hüperaldosteronismiga. • Aldosteroon soodustab ROS`ide produktsiooni ja kudede fibroosi, lisaks võib toetada INS resistensuse progresseerumist. • INS resistentsusel on üldine metaboolne efekt ja lokaalne toime lihases. • Väheneb toitainete transport, raku tundlikkus ja proteiinide sünteesi kiirus.

  20. W/CX- kulutus/kahheksia; AX- anoreksia, IR- insuliini resistentsus; HYP- hüpertensioon, DYSL- düslipideemia, CVDR&M- kardiovaskulaarhaiguste risk ja suremus

  21. Kasutatud allikad • Slee D-A; Exploring metabolic dysfunction in chronic kidney disease. Slee Nutrition & Metabolism 2012, 9:36 • G.Herold; Sisehaigused 1999,Tartu • 1. Yen T-H, Lin J-L, Lin-Tan D-T, Hsu C-W: Association between body mass and mortality in maintenance hemodialysis patients. Ther Aphre Dial 2010, 14(4):400–408. • 2. Song Y-H, Li Y, Du J, Mitch WE, Rosenthal N, Delafontaine P: Muscle-specific expression of IGF-1 blocks angiotensin II–induced skeletal muscle wasting. J Clin Invest 2005, 115:451–458. • 3. Ayala ER, Pecoits-Filho R, Heimbϋrger O, Lindholm B, Nordfors L, Stenvinkel P: Associations between plasma ghrelin and body composition in end-stage renal disease: a longitudinal study. Nephrol Dial Transplant 2004, 19:421–426. • 4. Pérez-Fontán M, Cordido F, Rodriguez-Carmona A, Peteiro J, Garcia-Naveiro R, Garcia-Buela J: Plasma ghrelin levels in patients undergoing haemodialysis and peritoneal dialysis. Nephrol Dial Transplant 2004, 19:2095–2100 • 5. Barreto DV, Barreto FC, Liabeuf S, et al: Optimizing bone health in chronic kidney disease. Maturitas 2010, 65:325–333. • 6. Garcia-Canton C, Bosch E, Ramirez A, et al: Vascular calcification and 25-hydroxyvitamin D levels in non-dialysis patients with chronic kidney disease stages 4 and 5. Nephrol Dial transplant 2010. • 7. Mizobuchi M, Towler D, Slatopolsky E: Vascular calcification: the killer of patients with chronic kidney disease. J Am Soc Nephrol 2009, 20:1453–1464 • 8. Smets P, Meyer E, Maddens B, Daminet S: Cushing’s syndrome, glucocorticoids and the kidney. Gen Comp Endocrinol 2010, 169:1–10.

  22. Aitäh!

More Related