Arteriaalne hüpertensioon

1. Arteriaalne hüpertensioon Koolitervishoiutöötajate infopäev 23. märts 2012

2. Hüpertensioon ehk kõrgenenud vererõhk Hüpertensioon on veresoonkonna haiguste peamine riskitegur või iseseisev haigestumine. Eestis hüpertensioon on tõsine probleem, sest ainult pooltel keskealistest inimestest vererõhk on alla 140/90 mm ja üle pooltel täiskasvanud infarktihaigetel ja kahel kolmandikul insuldihaigetel on esinenud hüpertensiooni. Rahvusvaheliste uuringute järgi on leitud keskmiselt 3-15%-l lastest kõrgenenud vererõhku.

3. Arteriaalse hüpertensiooni levimuse suundumused Tallinna 9.klassi õpilastel, 1988–2007 (%)

4. Suurorg,L., Tur I., 2008 Süstoolse hüpertensiooni esinemissagedus soo järgi Tallinna 9. klassi õpilastel kolmeluuringul (%).

5. Suurorg L, Tur I,2008 Diastoolse hüpertensiooni esinemissagedus soo järgi Tallinna 9. klassi õpilastel kolmel uuringul (%).

6. SEKUNDARSE HÜPERTENSIOONI PÕHJUSED Renaalsed ja renovaskulaarsed: - äge glomerulonefriit - polütsüstilised neerud - neeruarteri stenoos - obstruktiivne uropaatia - Wilms’I tuumor Vaskulaarsed: - aordi koarktatsioon Endokriinsed - feokroomotsütoom - hüperkortisolism: Cushingi tõbi või Cushingi sündroom Metaboolsed: - diabeet Ravimid: - kortikosteroidid - sümpatomimeetilised (köha-, nohuravimid)

7. VERERÕHU MÕÕTMINE Euroopa ja Ameerika kardioloogide ja lastearstide ühingud soovitavad vererõhku mõõta mitte harvem kui üks kord aastas alates kolmandast eluaastast. Lapseeas on vererõhu kõrgenemine enamikul juhtudel ajutine ning seotud organismi kasvu ja arenguga, kuid tähelepanuta ei tohi seda jätta. Pikkajalised uuringud on näidanud, et kord kõrgenenud vererõhk võib umbes 1/3 indiviididel selleks jäädagi. Kooli- ja perearstide ülesanne on varakult ja täpselt identifitseerida kõrgenenud vererõhuga lapsed ja noorukid ning teha ennetustööd, vältimaks haiguse süvenemist ja komplikatsioonide teket. Riskigruppi kuuluvatel lastel tuleb vererõhku mõõta sagedamini. Arteriaalse hüpertensiooni riskigrupp • põevad diabeeti • põevad neeruhaigusi • on kasvupeetusega • on ülekaalulised / adipoossed • I astme sugulastel esineb hüpertooniatõbi, varane MI või insult • aeg-ajalt tõuseb vererõhk • saavad kortikosteroidravi

8. Vererõhu mõõtmine I Vererõhu mõõtes peab järgima, et aparatuur, tingimused ja metoodika vastavad nõuetele. • Vererõhu mõõtmiseks kasutatakse elavhõbe- või aneroidsfügmomanomeetrit (taatlemine vastavalt iga 12 kuu järel ja 6 kuu järel). • Vererõhku mõõdetakse iga perioodilise läbivaatuse ajal lapse paremal õlavarrel. Soovitatav on seda teha hommikupoolikul, mitte varem kui üks tund pärast kehalise kasvatuse tundi või kontrolltööd. • Enne vererõhu mõõtmise alustamist peaks laps saama lõõgastuda 10-15 minutit rahulikus keskkonnas. • Küünarnukk peab olema toetatud ja fossa cubitalis peab asuma südame kõrgusel. Riided ei tohi suruda õlavarrele. • Paraja suurusega mansett asetatakse paremale käsivarrele nii, et manseti alumine serv on 2 cm ülalpool küünarlohu seesmist painutusvolti . • Manseti valikul tuleb arvestada õlavarre ümbermõõtu, väga kõhnade ja pikkade laste puhul ka õlavarre pikkust. • Mansett peab katma vähemalt 2/3 õlavarre pikkusest ja 90 % ümbermõõdust .

9. Vererõhu mõõtmine -II • Vererõhu mõõtmisel täidetakse mansett kiiresti õhuga 20 -30 mm Hg üle väärtuse, mille juures kadus radiaalpulss. Rõhu langetamise kiirus on 2-3 mm Hg /sek. • Diastoolne vererõhk registreeritakse lähtudes Korotkoffi toonide V faasist (toonide kadumine). Varem hinnati diastoolset rõhku noorematel lastel Korotkoffi 4 faasi (K4) järgi, nüüd hinnatakse Korotkoffi V faasi (K5) järgi, mis unifitseerib diastoolse vererõhu hindamine kõikides vanuserühmades. • “Lõputa tooni fenomen”(toonid on kuuldavad kuni 0 mm Hg-ni), soovitatakse diastoolset vererõhku hinnata Korotkoffi toonide IV faasi (tooni tämbri ja tugevuse muutuse) järgi. • Vererõhkumõõta 2 korda 3-minutilise vahega, arvutades süstoolse ja diastoolse vererõhu keskmine väärtus. • Normist kõrgema vererõhu puhul on soovitatav mõõta vererõhku kolmel järjestikusel nädalal (võimalikult ühel ja samal kellaajal).

10. Vererõhu mõõtmine -III Ebaõiged andmed saadakse, kui : • kasutatakse kalibreerimata aparaati • kasutatakse vale laiusega mansetti • laps on uuringuks ette valmistamata (hirm) • ümbrus ei sobi vererõhu mõõtmiseks (müra, külm) • kasutatakse vale mõõtmistehnikat (liiga kiire või aeglane rõhu langetamine) Kõrgenenud vererõhku mõõtes on vaja täpsustada: • konstitutsionaalsed iseärasused (oma vanuse kohta pikem ja raskem laps) • perekondlikku koormatust kõrge vererõhu suhtes • teiste MNH riskitegurite olemasolu (ülekaalulisus, istuv eluviis, toitumisvead (liigse soola ja energeetiliste jookide ,uimastite tarbimine) ning suitsetamine) • oraalsete kontratseptiivide või muude ravimite (kortikosteroidid, sümpatomimeetilised köha-, nohuravimid) kasutamine

11. VERERÕHU HINDAMISE STANDARDID Uued laste ja noorukite vererõhu hindamise standardid (esitatud 2004 aastal USA-s) arvestavad ka pikkust lisaks vanusele ja soole. Nimetatud kriteeriumides on lõikepunktidena kasutatud 90-t ja 95-t vanusele ja soole vastavaid süstoolse ja diastoolse vererõhu jaotumuse protsentiile. Neid standardid on laste ja noorukite vererõhu hindamisel kasutusel ka Eestis, sest puuduvad asjakohastel epidemioloogilistel uuringutel põhinevad kohalikud standardid. Allikas: National High Blood Pressure Education Program Working Group on High Blood Pressure in Children and Adolescents. The fourth report on the diagnosis, evaluation, and treatment of high blood pressure in children and adolescents. Pediatrics 2004;114(2 suppl 4th report):555-76.

12. Hüpertensiooni klassifikatsioon üle ühe aasta vanustel lastele ja noorukitel Normaalne VRSVRja DVR < 90 protsentiil PrehüpertensioonSVR või/ja DVR ≥90 < 95 protsentiil Noorukitel on VR ≥ 120/80 mm Hg, isegi kui see jääb < 90 protsentiili HüpertensioonSVR ja/või DVR ≥95 protsentiil HüpertensiooniSVR või DVR > 95 < 99 protsentiilini + 5 mm Hg I staadium Hüpertensiooni SVR või DVR> 99-s protsentiil + 5 mmHg II Staadium Kui SVR ja DVR on erinevas protsentiilis, tuleb hinnata kõrgema näitaja järgi. Kui näit jääb kõrgeks (üle 95-nda protsentiili) 3-l erineval mõõtmisel, suunatakse laps perearsti juurde uuringule (shiffer R03.- ebanormaalne vererõhunäit diagnoosita juhul).