Kutse- ja kõrghariduse teelahkmed Toivo Maimets

1. Kutse- ja kõrghariduse teelahkmed Toivo Maimets

2. Tasemeharidussüsteemi protsessid on paratamatult pikaajalised • Haridussüsteemi pikaajalised toimeprotsessid ei võimalda tasemehariduses piisavalt kiiresti reageerida tööturu vajadustele, sest õppepikkus olenevalt tasemest 1-9 aastat. Vajadusele vastaval tasemel ja suunal õppe pakkumine on seda keerulisem, et ettevõtluskeskkonna ebastabiilsuse tõttu pole paljudel ettevõtetel Eestis veel pikaajalisi strateegilisi arengukavu. • Eelnevast tulenevalt jääb riikliku koolitustellimuse suunamine üldjuhul trendide õigsuse hindamise tasemele ning tasemeharidussüsteemi olulisimaks rolliks on heal tasemel erialase baashariduse pakkumine, mis võimaldab vajadusel kiiret ümber- või juurdeõppimist täienduskoolituse kaudu

3. Koolitustellimuse koostamise põhiprintsiibid • Nii kutse- kui ka kõrghariduses aluseks Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi koostatud prognoos aastani 2010 ning ministeeriumide/ tööandjate taotlused, mis paneb paika RKT jaotuse õppevaldkondade vahel; • Tellimuse jaotus õppeasutuste vahel lähtub õppe kvaliteedist ja senisest õppe efektiivsusest; kutsehariduses oluline ka regionaalse vajaduse printsiip; • Süsteemse ülevaate saamiseks tööjõuvajadustest on vajalikud uuringud, kus käsitletakse kompleksselt nii kutse- kui ka kõrghariduse tasemel spetsialistide ettevalmistust.

4. Võtmeküsimused kutse- ja kõrghariduses 1 • Kutse- ja karjäärinõustamissüsteemide väljaarendus, sest selle abil kujundatakse teadlikult valmisolekut mitte hetkel edukana näivate, vaid iga noore võimete ja huvide kohaste elukutsete valimiseks. • Õige tasakaalu saavutamine kesk- ja kõrgharidusega spetsialistide ettevalmistamise osas kõigis ühiskonnaelu valdkondades ja ka valdkondade vahel – ühiskond on tervik ja vajab tasakaalustatud arendamist. • Õppekavade süsteemi korrastamine, et neid oleks mõistlikul hulgal (kutsehariduses riiklikud õppekavad!) ja et nad oleksid eesmärgistatud õigel tasemel spetsialistide ettevalmistamiseks.

5. Võtmeküsimused kutse- ja kõrghariduses 2 • Koostöö ettevõtjate jt sotsiaalsete partneritega kõigis haridusprotsessi etappides – koolitustellimuse kujundamisel ja täitmisel peab oluliselt tugevnema tellimuse esitaja roll ja positsioon. • Praktikakorralduse väljaarendamine uuel kvalitatiivsel tasemel - praktika- ja töökogemusega ning praktiliste tööoskustega lõpetajad on edukamad tööjõuturul.

6. Arengusuundade kujundamine • Kõrgharidusstrateegia aastateks 2005-2008, valmib veebruaris 2005.a. • Kutseharidussüsteemi tegevuskava aastateks 2005-2008, valmib detsembris 2004.a.

7. Spetsialistide vajadus kõrghariduse tasemel • Spetsialistide vajaduse selgitamiseks on otstarbekas jälgida üldist trendi ja eesmärke Euroopa tasemel, võrrelda ennast teiste riikide statistika taustal ning silmas pidada kõrgharidusega spetsialistide osakaalu ja vajadust Eesti ühiskonnas; • Statistikaameti hinnangul on elanikkonna haridustaseme säilitamiseks ning spetsialistide haridustaseme parendamiseks vajalik tagada vähemalt 8000 esmalõpetajat aastas.

8. Tellimuse maht • Kui Eestis jääda senise positsiooni juurde, et riiklikult tasustatud õppekohad luuakse kuni 50% gümnaasiumi lõpetanutele ning kutseõppeasutustest jätkab õpinguid kõrghariduse esimesel astmel 10% lõpetanutest, siis peaks riiklikult finantseeritud õppekohtadel 2005-2008.a. kõrghariduse esimesel astmel andma võimaluse õpingute alustamiseks ligikaudu 6300 noorele. • Kõrgharidusega inimeste osakaalu tagamisel arvestatakse vajadusega rakendada meetmeid tehnoloogilise arengu, innovatsiooni ja majanduskasvu tagamiseks vajaliku teadlaste ja inseneride arvu tõstmiseks majanduslikult aktiivse elanikkonna hulgas.

9. Prioriteetsed suunad • Alates 2002/03 õa on koolitustellimuse esitamisel mindud selgelt teaduse ja tehnoloogia erialade (bioteadused, arvutiteadused, keskkonnakaitse, tehnika ja tehnoloogia) eelistamisele. Rakenduskõrghariduse suunal on kasvanud RKT täiendavalt tervise ja heaolu ning teeninduse õppevaldkondades. • Ümberjagamine prioriteetsetele erialadele on toimunud ennekõike õppesuundade arvel, kus on suur tasuliste õppurite arv. Edasine õppekohtade vähendamine eeldaks põhimõttelist otsust mingitel erialadel/ kõrgharidusasutustes lõpetajate tellimisest loobuda.

10. Spetsialiseerumine, dubleerimise vältimine • Üheks võimaluseks institutsionaalsete tegevusvaldkondade jaotuseks on vaadelda kõrgkoolide vastuvõttude/ tudengite koguarvu suurust ning akrediteerimise tulemusi õppekava tasemel. Tudengite arvu jäämisel kriitilisest massist allapoole tuleks õppe pakkumisest loobuda või luua kõrgkoolide vahelisi ühisõppekavu, sest alamehitatud õppekavadel on kvaliteedi kindlustamine keeruline; • Rahvuslikult oluliste, väikeste erialade toetamise vajadust arvestades töötatakse välja riiklik toetusmehhanism, mis määratleb erialade loetelu ning toetamise põhimõtted.

11. Kõrgharidus ja konkurentsivõime • Üleilmastuvas maailmas on kõrghariduse ja teaduse rahvusvahelistumine konkurentsivõimelise ühiskonna vältimatuks eelduseks. • EL Lissaboni strateegiaga seotud protsessid eesmärgistavad teadusvaldkonna rahastamise tõusu ning teadus- ja arendustöötajate arvu suurendamist, mis ilma aktiivsete meetmete rakendamiseta tähendaks Eestile reaalset ajude äravoolu võimalust. • Oluliseim meede T&A infrastruktuuri investeeringud. • Eesti jaoks on rahvusvahelistumise protsessi olulisemad suunad akadeemilise iseloomuga, sest kui suudame hoida ja tõsta akadeemilise õppe- ja teadustöö taset, ongi see riigi konkurentsivõime paranemise üheks olulisemaks tagatiseks

12. Prioriteedid ja ressursside kontsentratsioon 1 • Ressursside piiratusest tulenevalt ei suuda Eesti pakkuda võrdväärselt atraktiivset ja konkurentsivõimelist kõrgharidust kõikides õppevaldkondades. • Seetõttu tuleb eelisarendada rahvusvaheliselt kõige konkurentsivõimelisemaid kompetentsikeskusi, et tagada Eesti aktiivne osalus Euroopa teadusruumis ning eraldada suunatult täiendavaid ressursse ennekõike rahvuslikult kriitilise tähtsusega valdkondadele. • Kitsamate eelistuste määramisel tuleb arvestada senist kõrgharidus- ja teaduspoliitikat ning vältida prioriteetide hajumist erinevate rahaliste instrumentide ja asutuste vahel.

13. Prioriteedid ja ressursside kontsentratsioon 2 • Kriitilise tähtsusega erialade valimisel lähtutakse riiklikust vajadusest, kus märksõnaks on majanduse konkurentsivõime ning elanike heaolu kasv. • Abistavate meetmetena nähakse siingi ette esmajärjekorras infrastruktuuri arengut, millele lisandub välisõppejõudude Eestisse kutsumine pikaajaliste lepingute raames koos kohustusega märkimisväärselt panustada eriala kvaliteedi parendamisse, selle võrdväärne osalemine rahvusvahelises teadus- ja kõrgharidusalastes võrgustikes

14. Õpe regioonides 1 • Koolitustellimuse planeerimisel arvestatakse, et aastaks 2016 väheneb potentsiaalsete kõrgkooli astujate arv võrreldes 2004.a. ligi 60%. • Tellimuse esitamisel regionaalsetele õppeasutustele suunatakse see pikaajalises perspektiivis elujõulistele õppeasutustele. Eelduseks, et • Õppe kvaliteet tasemeõppes on vastab kõigiti kehtestatud nõuetele ja on võrreldav Tallinna ja Tartu kõrgkoolides pakutavate õppekavadega; • Toimimist õppe- ja arenduskeskusena, mis pakub arvestataval määral täiendkoolitust kõrgharidusega spetsialistidele; • Edukust arendusprojektide läbiviimisel, kus kasusaajateks on kohalik ettevõtlus-, avalik või mittetulundussektor.

15. Õpe regioonides 2 • Koolitustellimus regioonides peab lähtuma eelkõige kohapealsetest vajadustest. • Koolitustellimust kutse- ja kõrgharidusele regioonides tuleb vaadelda koos. • Otstarbekas on regionaalset kutse- ja kõrgharidust arendada ühtset infrastruktuuri kasutades, kus see on võimalik, kuna selleks nõutav tase kutse- ja rakenduskõrghariduses ei erine teineteisest kvalitatiivselt.

16. Kutseõpe oluliselt paindlikumaks 1 • Praegune kutseharidus üleliia jäik, pakkudes vaid kahte õppimisvõimalust: kutsekeskharidust põhikooli baasil ja kutsekeskharidust keskkooli baasil. • Praegu kavandatakse lisaks olemasolevatele uusi õppimisvõimalusi: kutseõpet ilma põhihariduseta koolikohustuse ea ületanud noortele, põhikoolijärgset kutseõpet (ilma kohustusliku üldhariduseta), kutseõpet gümnaasiumis.

17. Kutseõpe oluliselt paindlikumaks 2 • Kavandatakse nn õpipoisikoolituse (õppelepinguõppe) kui uue õppevormi sissetoomist. • Kutsekeskhariduse ja rakenduskõrghariduse õppekavad peavad hakkama palju paremini haakuma, tagamaks kutsekeskhariduse omandanutele selge ja protseduuriliselt lihtsa jätkuvõimaluse kõrghariduses – tupikteede kaotamine peaks oluliselt parandama ka vastava haridusliigi mainet.

18. Täiendus- ja ümberõpe • Täiendus- ja ümberõppe oluline tähtsustumine elukestva õppe kontekstis ja teadmistepõhise majanduse vajadusi arvestades. • Esmaõppe ja täiendus- ja ümberõppe haakuvuse tagamine, samuti eri haridustasemete funktsioonide ümbermõtestamise vajadus elukestva õppe tingimustes. • Täiendus- ja ümberõppe vajaduste rahuldamine peaks suures osas toimuma olemasolevat kutse- ja kõrghariduse infrastruktuuri ja inimressurssi kasutades.